Tana oli see suurpaev kui kolisime oma uude "koju". Mis see endast kujutab siis? No tegemist on majaga, mille toad on valja yyritud inimestele. Uhe-inimese toad uhele inimesele, ja suuremad kahele. Koik jagame kooki, elutuba, wc-d, dushi jne. Hommikul leidsime laualt majareeglid-

*ei mingit valjut muusikat
*ei mingeid kulalisi
*aias pidu pidada ei tohi
*uldse pidu pidada ei tohi
*koristage
*toas valjult raakida ei tohi

noh, ja mone ukse peal majas on kirjas "videovalve" :D hahahaha. No tegelt ei ole asi uldse nii hirmus, aga ikkagi natsa naljakas oli. Igatahes on see odavam kui hostelites elada ja katus on, seinad ka ja hetkel teadaolevalt putukaid mitte (kui me neid ise kaasa ei vea muidugi).

Parast koju kolimist soitsime jalle linna agentuuri, kuid jatkuvalt linnatookohti pole :( Tegelt on nii, et kuskile ettekandjaks saaks hetkepealt, aga me seda tood ka eriti ei tahaks "Oo harra, kas teile veel olu?", aga selge on see, et kui midagi paremat me ei leia, siis lopuks peame ikka seda tood tegema.

Kodus pidi meil nuud wireless olema, aga hakkisime mis me hakkisime, sisse me ei saanud. No, lopuks kutsusime Pauli appi (omanik), kes tundus olevat suhteliselt voik selles vallas. Mingi ime labi (ei teagi kelle hakkimisest rohkem abi oli, minu, Rellu v Pauli) tuli mone aja parast meile nett. Jee, nuud saab jalle siia kirjutada:P

Kuna meid kimbutas shokolaadinalg tatsasime poe poole. Hah, teepeal palus mingi vanem suur naine "Tudrukud, kas teil oleks palun paar munti anda?" Reelika vastu viisakalt et "Kahjuks meil sularaha uldse pole", sellepeale hakkas naine ule tanava karjuma "Mis te valetate, mis teil viga on, mina ei lase ennast ara kasutada (kes seda tahtis teha, meie v?), haiged inimesed olete" jne, hirmus igatahes, mina kiirendasin sammu nii et oioioi kohe.

kallid minu armsale kodumaale teile! Ees ootab esimene oo uues kodus!